Jõulupühade kombed Eestis.
Käes on jälle ammuigatsetud rõõmupühad... Palju nimesid antakse jõulupühadele, neid nimetatakse armastuse-, rahupühadeks, lastepühadeks jne. Kuid see nimetus, mis eesti keeles neile antud, ta tähendab rõõmu.
Sõna „jõulud" ei ole eestlaste oma, selle on nad Rootsi keelest laenanud, Rootsi keeles on sõna „jul“ning seesama „yvle" kujul praegu Shotimaal tarvitusel. Mõlemad sõnad, mille algjuureks ladinakeelne „joculus" on, tähendavad rõõmsat, pidulikku aega.
Jah, jõulud on rõõmupühad ... nendest tunneb rõõmu igaüks: nad annetavad meile jõulukingid. Toovad kaasa hiilgava jõulukuuse, mis ime siis, et rahvas jõuludega mitmesuguseid kombeid on ühendanud. Enamjagu jõulukombeid on pärandus paganuse ajast. Evangeeliumis on aeg kindlasti teadmata, millal Kristus sündis ja on põhjust arvata. et meie „jõulud" on pagana-usu pidustuste „saturnaliate" asemele astunud. Saturnaliad olid väga lugupeetavad pidustused, neid peeti talvise pööripäeva ajal Saturnuse austamiseks. Saturnus oli viljakuse jumal, ning kui vili hästi oli kasvanud, pruulisid paganad rohkel arvul õlut ja jõid seda jumalate terviseks. Saturnaliad olid Rooma paganate pidustused. Umbes selsamal ajal, kui Roomas saturnaliaid peeti, pidasid ka põhjamaadel paganad, iseäralist tänu- ja ohvripidu oma jumalatele. Põhjamaa paganate juures valitses komme, mis otse nõudis, et iga majaperemees nendeks pidudeks kõige vähem kakskümmend kannu õlut pidi valmistama. Alguses ei peetud Kristuse sündimise püha. Seda hakati alles neljandal aastasajal tegema, siis kui, ristiusk Rooma valitsuse poolt valitsevaks tunnistati. Väga loomulik, et Kristuse sündimisepäeva pühitsemine selle aja pääle määrati, kui paganad oma saturnaliaid pidasid: kindel, tõsine sündmusepäev oli ju teadmata, ja see võis kristlasi takistada saturnaliatest osavõtmast ning oli abinõuks saturnaliale väljatõrjumiseks. Sarnast arvamist tõendab muu seas rohke joomine meie aja jõuludel. Õlu valmistamine jõuludeks juurdub ükskord maksnud seaduses, et igas majas õlu pidi olema. Sel põhjusel leidub nüüd nii vähe majaperemehi, kes ei tunneks end „nagu kohustatud" olevat jõuluks oma tshetvert otre ka õluks tegema. . .
Ma nimetasin juba iseäralist tänu- ja ohvripidu, mis põhjamaa paganate suures valitses. Ka selle paganusepüha kombed on ristiusu jõulu kommetena järele jäänud. Paganatel oli talve ajal ohvriloomaks siga. Seepärast on ka meie juures seni ajani seasoolikatest tehtud vorstid jõulu toiduks jäänud. Pea iga Eesti perenaine valmistab neid jõuluks. Oli aeg, kus ka jõulu leivad seakujuliselt küpsetati, neid pühadeks peeti ja rohuna haiguste vastu inimeste ja elajate juures tarvitati. Selles paganusepühas juurdub ka jõulupuu komme. Kuid sellest pärastpoole. Üks muinasjutt kõneleb, et loomad jõuluööl kõneleda võivat ja isegi ristimärki teha suutvat. Muidugi on Jeesuse sündimine loomalaudaga ja ülepea loomadega ühenduses. Keskajal mängiti näitemängusid, kus tegelased rääkivate loomadena Kristuse sündimise üle kõnelevad. Sellest selgub, kui sügavamõtteline see komme on loomadele jõuluööl paremat toitu anda. Sõimest aga, kus karjased Jeesuse leidsid, ja selle heintest on ka meie rahvakomme õlgede ehk heinte tuppa toomine pärit. Jõulukinkide jagamine on võrdlemisi noor komme. Kinkide jagamine on Germaani sugurahvaste juures põliseks pruugiks olnud. . . Sealt on see ilus komme mitmesuguste rahvuste juures laialt tarvitusele võtmist leidnud, muu seas ka eestlaste juures. Niihästi vaese juures on jõulupuu tuntud. Olgu küll, et jõulukuuse põletamist Saksamaa kombeks loetakse ja et see ilus komme kõigest paarsada aastat üleüldiselt tuntud olnud, juurdub ta juba paganuse ajas. Paganad tõid andeid oma jumalatele metsadesse ja ehtisid nendega puid. Meie aga tahame rõõmu teha lastele, neile maiustusi annetada, kuid ennem ehime nendega jõulukuuse ja ei meil tule mõttessegi, kus säherduse kombe põhjused olid. Kuuldub kaebusi, et noorte kuuskede ilmaaegne raiumine kahjulik on ja tulla ära keelata. Olla ju tarvis selle peae mõtelda, kui suur kapital seesuguse metsa hävitamisega ära kulutakse. Jah, kapitalile pühendame meie kõik: rõõmu, rahu, vahel koguni au ja südametunnistusegi... Miks siis mitte ka haljast jõulupuud, meie jõulupühade ilu ja ehet?
